Trumpi lakkad vestlevad ajakirjanikega meeleheitlike katsetega oma karjääri päästa

(Valikuline muusikal Saatel Selle postituse juurde)

Tere hommikust kõik. Kas sa magasid hästi? Suurepärane. Lihtsalt mõtlesin, et sulle võiks seda teada saada meil kõigil on vedanud, et oleme elus või vähemalt Ameerika vabariik on. Näidis Axiosest:

Ühel hetkel tõstis Byrne Flynni karjudes käe, et rääkida. Ta tõusis püsti ja pöördus Herschmanni poole. 'Sa oled loobuja,' ütles ta. 'Sa oled kõigesse seganud. Sa oled meid ära lõiganud.''Kas sa tead üldse, kes kurat ma olen, sa idioot?' Herschmann põrutas tagasi.

'Jah, sa oled Patrick Cipollone,' ütles Byrne. 'Vale! Vale, idioot!

Kui te pole märganud, on langevarjurite rüselus alanud tõsiselt. Inimesed, kes soovivad endiselt poliitikukarjääri või kes olid enne viimase nelja aasta jooksul Camp Runamuckiga liitumist saavutanud maine ja kes üritavad nüüd selle maine räbaldunud jääke kokku õmmelda, on hakanud ajakirjanikele rääkima sellest, milline pätt on eelmine manustamine* oli, eriti kui part lonkas. Näiteks The New York Times eepiline projekt '77 päeva', mis ilmus nädalavahetusel, üsna ilmselgelt hangiti osaliselt inimestele, kes üritavad William Barri rehabiliteerida, kui mitte Barri ennast. Teadmiseks:

Samuti oli peaprokurör William P. Barr kampaania ajal kordanud mõningaid hr Trumpi kaebusi valijapettuste kohta. Kuid eraviisiliselt oli president härra Barri vastupanuga tema autoritaarsematele impulssidele, sealhulgas tema ideele lõpetada sünniõiguslik kodakondsus juriidiliselt kahtlase valimiseelse korraldusega. Ja kui hr Barr teatas hr Trumpile pingelisel Ovaalkabineti istungil, et justiitsministeeriumi pettuste uurimine on lõppenud, saatis president osakonna mahajäetuna, enne kui leidis sealt teisi ametnikke, kes asjadele tema viisil suhtuksid.

Teisipäevane Axiose lugu, mis oli täiesti hirmutav, oli sama ilmselgelt Valge Maja eelmise administratsiooni* kõrgemate töötajate tulemus, kellel oli kõrini erinevatest nahkhiirtest, kes tiirlesid endise presidendi* kellatorni ümber ja kes seda leiaksid. eelis nende tulevasele töökohale, kui neid vaadeldakse osana Not Insane'i kaukust läänetiivas. Mul pole sellega probleeme ja ma usaldan reportereid, kes on need tükid meie enda arendamiseks lahti lasknud. Kuid see on hiljutiste presidendiskandaalide ajaloos üsna ebatavaline.

Pärast Watergate'i oli seda vähe, ilmselt seetõttu, et kõik asjaosalised peale Richard Nixoni kandsid vanglat. Isegi Elliot Richardson ja William Ruckelshaus, kes pigem lahkusid administratsioonist kui vallandasid eriprokuröri, olid oma rollide osas läbi aastate väga diskreetsed. Kõik Iran-Contraga seotud inimesed said armu, nii et kellelgi neist polnud põhjust näpuga näidata, kuigi Oliver North väitis oma memuaarides, et president Ronald Reagan oli oma teise ametiaja jooksul kognitiivsete häiretega. Lähim paralleel, millele ma mõtlen, on kõige värskem – viis, kuidas paljud Iraagi fiaskoni viinud pettuste arhitektid püüdsid end selle katastroofilise vea haisust distantseeruda. Kuid isegi see ei olnud midagi sellist, mida me täna näeme ja mida me tõenäoliselt näeme ka edaspidi, kui kogu vabariiklaste institutsioon üritab ajalooga kaubelda oma abikäitumise eest demokraatia ründamises surmava hulluga.

Igal juhul tagasi Axiose saaga juurde, mis kõlab nagu Ken Kesey ümber kirjutatud Allen Drury romaan. Teine näidis:

Powelli meeskond pidi end kokku võtma. Nad nihkusid uuele kaebusele, et pöörata vestlus eemale nende piinlikest vigadest. Powell väitis, et nad ei olnud 60 paaritut kohtuasja 'kaotanud', kuna kohtuasjad jäeti enamasti rahuldamata ja neil polnud kunagi olnud võimalust oma tõendeid esitada. Ta väitis, et iga kohtunik on korrumpeerunud. Me ei saa neile loota. Valge Maja advokaadid ei suutnud kuuldut uskuda. 'See on teie argument?' ütles jahmunud Herschmann. 'Isegi meie määratud kohtunikud? Kas sa oled endast väljas?'

Kummalisel kombel hõljub endine president* selle kõige kaudu narratiivi ümber nagu sulg tuules; ühel kummalisel hetkel, kui tema töötajad ja hullud advokaadid hakkavad ovaalkabinetis lööma, uitab endine president* lihtsalt ruumist välja. See võis olla kogu tema presidendiaja* ainus mõistlik tegu.

Teksaseid, kapuutsi ja kaelusega kedraga Byrne lõi oma vandenõu: 'Ma tean, kuidas see toimib. Andsin Hillary Clintonile FBI nimel 18 miljonit dollarit altkäemaksu nõelamisoperatsiooni eest.' Herschmann jõllitas ekstsentrilist miljonäri: „Millest kuradist sa räägid? Miks te midagi sellist ütleksite?' Byrne tõi Valge Maja advokaatide hämmastuseks kohtumise ajal veel mitu korda välja veidra Clintoni altkäemaksunõude.

Trump näis omalt poolt samuti hämmingus Byrne'i pärast. Kuid ta ei olnud täiesti veendunud, et Powelli esitatud ideed olid hullumeelsed. Ta küsis: Te ei paku mulle midagi. Need poisid pakuvad mulle vähemalt võimalust. Nad ütlevad, et neil on tõendid. Miks mitte seda proovida? President näis tõesti uskuvat, et valimised on varastatud, ja tema ülekaalukas tunne oli, et proovime.

Kuigi ma olen isiklikult tänulik töö eest, mis need uskumatud anekdoodid lahti sai, ei usu ma, et keegi, kes selles Valges Majas töötas, pääseb puhtalt. Barr kägistas Muelleri raporti ikka veel selle hällis ja Axiose loo advokaadid saavad väga vähe tunnustust selle eest, et nad tegid kõige vähemat, ja olid vähem hullud kui Sidney Powell. See ei olnud muud kui rumal õnn, mis hoidis tankid Valge Maja murult eemal ning Joe Bideni ja Kamala Harrise plakatid valvurimajade siseseintelt eemal.