Tragöödia ees leidis Patricia Lockwood taas pärismaailma

2022-09-19 21:36:05 by Lora Grem  patricia lockwood

'Inimesed küsivad minult: 'Kas te kavatsete Internetist täielikult lahkuda?'' ütleb Lockwood. 'Muidugi, kuni järgmise korrani, kui hundišamaan üritab Ameerika demokraatiat kukutada. Sel hetkel pean ma võrku looma ja nägema, mis toimub. See ei pruugi olla Twitter. See võib olla mõni muu platvorm, mõni teine ​​panoptikum, mõni teine ​​silm, mille sees me elame. Kuid sellest on raske täielikult loobuda, sest nii me praegu näeme – läbi miljoni silmatahu ja meie kõigi koos vaadates.

Kodus Savannahis isoleeritud Lockwoodil, nagu paljudel meist, puudub materiaalne maailm. Tal puuduvad kärarikkad lugemised, raamatuekskursioonid, käepigistused, kallistused – kirjanduselu käegakatsutavad maiuspalad, mida iga debüütromaanikirjanik peaks nautima. Pandeemia ajal on Internet võimaldanud meil maailma ja üksteist kogeda, kuid mõningaid auke see lihtsalt ei suuda täita. Nagu imikute hoidmine – 'kõigest, mis meilt on võetud!' hüüatab Lockwood nördinult. Ometi sai Lockwoodist vaid mõni päev enne raamatu ilmumist tädi, kui tema õde ja õemees tervitasid uut last: nende poega Liami. Kui kõik on selge, ei jõua Lockwood ära oodata, millal saab vennapoega käes hoida ja tema udupoega nuusutada. Ta arvab, et võite portaali sisestada 'beebilõhn' ja tähendusest saaks aru, kuid miski pole võrreldav tegeliku asjaga.

'See on asi, mida saate materiaalses maailmas,' ütleb Lockwood. 'See tõstab selle elu sellest kõrgemale. Saame nuusutada nende imikute pead.'