Avokaado röstsaia põlvkonna müüdi dekonstrueerimine

2022-09-20 06:59:01 by Lora Grem  tavaline vanuseintervjuu

ESQ: Küsimus 'mis on oluline versus see, mis peaks olema oluline': see tundub noore täiskasvanuea keskse küsimusena. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem saad aru, et sa ei hooli asjadest, millest sulle kästakse hoolida. Kui suudame end varem vabaks lasta, oleks see nii vabastav.

RS: Võin teile öelda, et noored, kellega olen rääkinud ja kes on kahekümnendates, on sellel teekonnal palju kaugemale jõudnud, kui mina olin kahekümnendates. Ma loodan, et mida rohkem me räägime nendest muutustest meie ühiskonna sotsiaalses struktuuris, saame esitada rohkem küsimusi. Võime öelda: „Ma saan aru, et kapitalism ütleb mulle, et pean saavutama X, Y ja Z, aga mida ma endas väärtustan? Mis paneb mu elu mulle väärilisena tundma, kui suured asjad, nagu GPA või töökohad või n-ö õigel teel püsimine, ära kukuvad? Mis mulle jääb ja mida ma tahan, et mulle jääks?

ESQ: Milles loodate, et noored, kes näevad ennast ja oma kogemusi, peegelduvad? Tavaline vanus raamatust ära võtta?

RS: Loodan, et võtmesõnaks on kaks asja. Esiteks, me elame ajal, mil tundub, et noor täiskasvanu on majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste tõttu radikaalselt muutunud. Asi pole selles, et sa oled ootamatult maha jäänud või et sa ei tee õigeid asju. Asi on selles, et on toimunud nihkeid selles, kuidas me mõtleme noorte täiskasvanute elust ja ressurssidest, mida meil on sellesse sisenemiseks. Teine osa on see, et ma loodan, et inimesed, kes seda raamatut loevad, lähevad minema, teades, et nende tavaline mina on kehtiv, väärt ja oluline, nagu on. Ma mõistan, et see võib tunduda tviit, sest saame Instagramis palju meeldetuletusi, et võtaksime end omaks sellisena, nagu me oleme. Kuid ma loodan, et see meeldetuletus erineb sellest, et tavapärasus võib olla mõttekoht selle üle, kes sa oled, mitte see, kes sa tahad olla – oluline on see, mis on sinu jaoks oluline, mitte aga see, mida sulle on öeldud. Loodan, et mõtleme 'piisavalt' uuesti läbi. Ma arvan, et meil on selles ühiskonnas, eriti noores täiskasvanueas, kinnistunud 'piisavalt' – olla piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt ilus, piisavalt täiuslik. Loodan, et see raamat täidab piisavuse kaevu ja annab inimestele loa eksisteerida sellisena, nagu nad on, selle asemel, et elada enda järgmise parima versiooni nimel.